Reisikiri: KÕRGÕZSTAN – UNUSTATUD MAA

Kõlab päris sürrealistlikult veeta oma talvepuhkus Kõrgõzstanis. Siiski leian kampa kaks lumelaudurit ja ühe suusataja (õnneks leidub maailmas segaseid). Jaanuari lõpus on asjad pakitud ja sõit algab.
Riia-Moskva lennul tutvume Lätist pärit kirurgiga, kes on samuti lumelaudur ja kiidab meie valiku heaks, kuna on ise korduvalt käinud Tjan-Sani nõlvu silitamas.
Moskva transfeertsoonis avame ülikallid õlled ja proovime sisustada oma kuuetunnist ooteaega lõbusalt. Aja möödudes selgub, et lend Moskva – Bishkek on üheksa tundi edasi lükatud (Bishkekis on tihe udu). Meid topitakse bussi paari venekeelt rääkiva kodaniku ja kahe lõbusa saksa frauga ning transporditakse Aerofloti hotelli ööbima, kust meid kohe hommikul konvoi saatel lennujaama tagasi viiakse.

Keskpäevaks oleme Bishkekis. Kaks kohalikku kutti ootavad meid hommikul kella viiest saati lennujaamas. Nad peavad meid transportima 450 km kaugusele Karakoli linna. Kuuetunnine sõit kaunite mägede vahel kestab kokku üheksa tundi, sest külastame pidevalt šašlõkibaare ja konjakipoode ning uurime kohaliku elu ja olu kohta. Saabudes võtab meid lahkelt vastu külalistemaja pererahvas, kostitab õhtusöögiga ja juhatab puhkama. Hommikul ootavad meid juba lumised mäed ja üle 3000m kõrgused tipud. Oleme kohal.

Vanakooli tooltõstukid töötavad usinalt ja tõstavad 3040m kõrgusele, millelt avaneb hingemattev vaade mägedele, Karakoli linnale ja Issõk-Kul järvele. Päiksepaistelise ilmaga rahvas lihtsalt naudib seda vaadet, trimpab naerusuil teed ja konjakit. Mäe tipust läheb edasi lumetraktori rada 3400 meetrile, kuhu saab minna ka jala. Sealt tuleb laskumine juba cirka 8 km. Meid ümbritsev pehme paks lumi tekitab aukartust, kuid lubame üksteisele, et enne siit ei lahku, kui oleme kõik üles kõndnud. Alles teisel sõidupäeval saame mägede tõelisest võlust aru, kui hakkab sadama lund, mis katab kõik jäiseks sõidetud kurvid. Kilomeeter puutumata lund ja siis tihedasse metsa krossima, kus pole harv juhus leida ennast mõne kuuse alt või lendamas üle põõsa meetrisesse lumme. Emotsioonid on üles köetud. Kiirus, hirm, rõõm – kõik seguneb ning sellest saab kokku üks korralik meelemürk, mida tarbime isukalt.

Hommikul mägedesse sõites saame tuttavaks toreda viiekümnendates oleva vene paariga (kingime neile loomulikult Vana-Tallinna), kes soovivad meile tutvustada Eesti juurtega sõpra. Keskuse kohvikus hakkabki meiega vestlema pikemate juustega ja tugevate näojoontega mees. Tuleb välja, et ta nimi on Jaanus. Ta on sündinud Venemaal ja tema ema on eestlane. Nüüd elab ta Bishkekis. Hemingwayl oli kuradima õigus. Peale head sõitu ja mõnusaid tutvumisi põrutame poest läbi ja läheme kümblema soojaveeallikatesse (radoonivannid). Meid kupatatakse minimalistlikku malmvannidega ruumi, kus kraanist jookseb lõputult sooja radoonirikast vett. Puhkame ja taastume. Ooteruumis lobiseme uudishimulike kohalikega, kes soovitavad kindlasti suvel külastada Kõrgõzstani. Noogutame nõustuvalt.

Päevad mööduvad nautides lumiseid nõlvu ja Kõrgõzstani külalislahkust. Viimane päev mäel on mõnusalt päikesepaisteline ning soosib ülihead sõitu. Tõstukilt maha astudes teeb meie sõber vale liigutuse ja kangestub. Tunda annab vana jama - kaela närv. Tema jaoks on päev lõppenud. Tellime bussi järgi ning ta viiakse puhkama. Mõne tunni möödudes saab vigastuse meie järgmine kaaslane – tal on tugev valu alakõhus. Keskuse traumapunktis ülevaatusel arvab muhe traumatoloog, et tüdrukul on pimesoolega jama ning saadab meid rajoonihaiglasse. Rajoonihaigla on õõvastav, siia ei tahaks jääda isegi surmahirmul. Visuaalsel ülevaatusel arvab kirurg, et tuleb opereerida ja peale operatsooni vähemalt seitse päeva haiglas olla. Näen nutuvõru kaaslase suul. Olukord on segane.
Meie kohalik sõber arvab, et haigla arstid vassivad ja tahavad meilt raha välja pumbata. Ta viib meid erapraksisesse, mis pole samuti just kõige nägusam. Sealne arst arvab, et asi ei saa pimesooles olla ja rahustab meid maha. Saadame haigla kukele. Ning õhtul diskoteegis tipsutame pimesoole terviseks. Kihutades Bishkeki poole, helistab meie sõber kohalikule šamaanile, keda nad ise nimetavad mungaks. Kahjuks ei saa munk meid vastu võtta, sest mägiteed on laviinidega kinni. Sõber ulatab telefoni mulle ja üllatuseks teretab munk mind eesti keeles ja hakkab laulma mingit hällilaulu, millest ma küll midagi aru ei saa. Ka temal on eesti juured ja veelkord tuleb meelde Hemingway... Mõnusa mehega lubame kohtuda suvel ja maitsta tema tehtud meeviina. Sellised kohtumised pole juhuslikud.

Nii saabubki meie viimane päev unustatud maal nimega Kõrgõzstan. Me oleme maitsnud kõiki mõnusid, saanud suurepärase puudri- ja metsakrossi naudingu, puhanud tervislikes soojavee allikates, näinud kaunist loodust ja nautinud odavaid hindu, sõbrunenud toredate inimestega ning olnud huvitavades olukordades. Ühesõnaga oleme teinud kõike, mis teeb reisi täiuslikuks.

Reisikiri: KÕRGÕZSTAN – UNUSTATUD MAA

« LOE EDASI »