Kambodža surmaväljad ja genotsiidimuuseum Tuol Sleng
2013.03.05 08:27 - ReisiGuru.ee
Kaasaegne turism ei tähenda kaugeltki üksnes kaunite, rõõmsate ja idülliliste paikade külastamist. Emotsioonidest või näiteks ajaloost huvitatud rändur võib oma reisiplaanidesse võtta ka rusuvaid paiku. Eesti lähiümbrusest on omanäoliseks rusuva meeleoluga turismisihiks Lätis Liepâjas asuv Karosta vangla-muuseum-majutuskoht. Sealne rusuv õhkkond ei ole siiski kaugeltki ekstreemne ning seal koos turistidega mängitavad etendused võivad mõne külastaja isegi naerma ajada. Maailmas on aga ka selliseid turistidele avatud paiku, kus rusuv õhkkond on kõikehõlmav ja hingemattev ning kus kohast saadavad teravad emotsioonid võivad külastaja panna elu ja maailma üle senisest hoopis erinevalt mõtlema.
Mõned sellistest ekstreemselt rusuvate emotsioonidega seotud reisisihtidest asuvad Aasia kaguosas Kambodžas – riigis, mis 20. sajandi 70. aastatel elas üle õudusunenägudest võikama terrori. Aastatel 1975–1979 Kambodžas valitsenud Pol Pothi punase terrorirežiimi ajal tapeti või hukkus terrorirežiimi tegude tagajärjel selles riigis erinevatel andmetel 2 kuni 3 miljonit inimest ehk kuni 35% riigi elanikkonnast.
Terrorirežiimi poolt loodud üks keskne kinnipidamisasutus (kõrvuti enam kui 150 muu säärase keskse asutusega riigis) asus riigi pealinnas Phnom Penhis ümberehitatud endises koolimajas. Selle kinnipidamiskeskuse nimi oli Tuol Sleng (tõlkes „mürgiste puude küngas“) ehk teise nimega S-21. Reeglid selles võikas vanglas olid väga karmid – iga tühise asja eest (isegi unes ilma loata külje keeramise eest!) võis järgneda peks, kohutav piinamine või hukkamine (sh elusalt põletamise teel). Lisaks olid vangla tingimused äärmiselt antisanitaarsed, mistõttu paljud sealsed vangid haigestusid nakkushaigustesse.
Tuol Sleng oli vangla, millest eluga välja pääsemise võimalus puudus. Nii ei ole imekspandav, et sellest vanglast läbi käinud tuhandetest (mõnedel andmetel 17–20 tuhat) kinnipeetutest õnnestus teadaolevalt elusana lahkuda ainult seitsmel inimesel. Ükski elusalt lahkunutest ei põgenenud vanglast – enamus neist jäeti ellu kuna nende oskused olid vangla juhtkonnale kasulikud. Üldiselt püsis enamus vange Tuol Slengis elus 2–3 kuud. Vanglapersonali suurus hiilgeaegadel oli enam kui 1700 inimest.
Alates 1980. aastast on Tuol Sleng Kambodža üks tähtsamaid genotsiidimuuseume. Kuna valdav enamus vanglas viibinutest vanglapersonali poolt fotografeeriti, jäi vangis olnutest järele suur hulk dokumentaalset must-valget fotomaterjali. See materjal, st tuhanded fotod, on kaasajal muuseumis välja pandud. Muuseumi ühes sektoris on näitus vanglaga seotud esemetest, sh piinamisriistadest ning hilisemad maalid, mis kujutavad piinatuid. Võimalik on liikuda ka lihtsalt erineva suurusega kunagistes vangikongides, mis on sisustatud sarnaselt vangla ajastul olnule. Nõrganärvilistel või südamehaigetel on parem Tuol Sleng’i muuseumit mitte külastada.
Teine laiaemalt tuntud genotsiidimemoriaal Kambodžas on Choeung Ek. See endine park ja surnuaed asub pealinnast Ponh Penhist umbes 5 km kaugusel lõuna pool Tompumi järve lähedal. Pol Pothi ajastul oli Choeung Ek (tuntud ka kui üks nn surmaväljadest) paik, kus tapeti palju tuhandeid inimesi. Seni on sealsetest massihaudadest leitud peaaegu 9 tuhande inimese jäänused, kuid kaugeltki kõik sealsed massihauad ei ole käesolevaks ajaks veel välja kaevatud. Kaasajal asub Choeung Ek’is memoriaal, mille ühes osas paikneb kaunis budistlik stuupa. Nimetatud stuupal on akrüülklaasist aknad ja selle sisemus on täidetud enam kui 5 tuhande inimese pealuuga. Memoriaalis on näha ka massihaudade künklik maastik. Ränkade vihmasadude järgselt võib massihaudade piirkonnas leida jätkuvalt inimluid, hambaid jms.
Kui olete Kambodžas asuvat Tuol Slengi külastanud ning soovite veel midagi huvitavat lisada, siis ootame Teie pajatusi arutelu alla.
* märgitud väljad on kohustuslikud.
